10.märts on minujaoks kõige raske päev, sel päeval ma kaotasin oma pisikese Carlose...Oma peaaegu 6kuuseks saamas kaukaasia lambakoera. Poisid läksid külapeale jalutama ja läksid tee peale ja üks auto sõitis minu silme all gaasi vajutades ja keerates kindla peale Carlose poole, et ta jumala eest alla jääks..Ma ei saanud päris kaua magada, kuna silmad kinni pannes tuli see pilt mulle ikka ja jälle silme ette...Mul tuleb tegelikult siiani..Ma saan sellest nüüd rääkida nii, et nutma ei hakka, mis on juba edusamm.
Minujaoks on nad nagu lapsed ma igapäev nunnutasin, kallistasin ja musitasin neid...Nad olid minu pisikesed...Nüüd mul on ainult üks keda saab nunnutada ja armastada igapäev.Mõne jaoks on see imelik, et misasja? lapsed ei `= koertega.
Selle postitusega tahan ka seda öelda, et Kaukaasia lambakoerad on suure südamega koerad...Neid tuleb vastavalt kasvatada, et neist saaks korraliku koera . Mina võin käsi südamel öelda, et mingit muud tõugu mina omale ei sooviks, sest nad on ülekõige ! jah, neist on hirmu jutte räägitud, aga siiski selles, et nad sellised hullud on osa nende peremeeste süü...Kui omanik ei kasvata oma koera, siis võib ükskõik mis tõugu koerast saatan saada!
Kui minu Stefan peaks üle pea kasvama, siis tean, et asi on minu poolikus kasvatuses ei ole ainult tõus probleem! Stefan üritab loomulikult iga jumala päev ennast maksma panna ja teha seda mida just tema tahab...Aga siiski, kui ma karistan teda, siis ta saab aru, et siiski tema ei ole see, kes vägesi juhatab. Selle tõu puhul ongi vaja igapäevaselt näidata kes on diktaator ja kelle taktikepi järgi peab koer käituma. Jah, mul on ka vahel kahju teda karistada, aga mul on hiljem palju parem vaadata, kui ta on arusaanud milleski ja tema käitumine on muutunud paremuse poole.
Mis mulle kõige enam selle tõu puhul meeldib on see, et ta teab kes on tema pere ja keda ta peab kaitsma...Võin näiteks öelda, et kui ma olen üksinda kodus, siis pimedas ei liigu Stefan trepi pealt sendimeetritki, sest ta peab mind kaitsma...Taavi on tulnud pimedas koju ja koer on kohe haukuma hakkanud ja ründepositisoonis olnud...Ei, ta ei rünnanud kohe, vaid liikus ja kuulas kaugele inimene liigub...Taavi isegi ütles, et kui ta oleks võõras olnud, siis kindlasti oleks ta vahepeal tagasi keeranud ja mitte maja juurde tulnud, kuna hirmus hakkas küll...Mõtle suure koera kisa, pluss sa näed KUI SUUUR TA IKKA ON .
Nad umbusaldavad võõraid, mis on tohutult hea, aga samas ka halb...Hea on see, et igal võõral ei lase ennast patsutada ja sõbraks ei saa. Halb on see, et selline umbusaldus võib viia ründamiseni.Me oleme vähemalt oma koera inimestega harjutanud, kellele nad ei tohi ealeski halba teha: pere, sõbrad ja naabrid..Naabrite juures käime kord nädalas ikka niisama aias ja tema koerte juures, siis vähemalt tean, et kui hoovi naaber tuleb, siis miskit ei juhtu temaga + me poiss niikuinii valvab ka nende krunti, kui liikumine toimub, siis annab sellest kohe teada...
Mul on ainult kiidusõnu kaukaaslaste kohta, inimesed kes panevad omad kaukaaslased või isegi sega kaukaaslased ketti teevad omale karuteene! NEED KOERAD EI OLE KETIKOERAD! Nad vajavad vabadust, et valvata oma territooriumit ja liikuda rahulikult. Seda tehes, tulebki valmis olla kättemaksu janulise saatanaga, kes inimesi ründab ja mis võib olla kõige hullem oma enda peret!
Palun ärge kunagi pange selliseid iludusi ketti !See on lausa patt !
Panen oma pisikesest Carlosest mõningaid pilte, et näeksite kui kaunis koer ta oli!
Carlos 15.08.2013-10.02.2014 R.I.P !

5kuune noormees!

Tädi Gretega 3 kuuselt.
.jpg)
Koju toomis päeval.
.jpg)
5 kuused.

Koju toomis päeval, kui harjusid uue olukorraga.
Oeh, kuidas ma igatsen Carlost, täna esimest korda ma suutsin temast pilte vaadata ja mul lihtsalt pisarad voolavad.Võib olla minujaoks oleks kergem, kui ta oleks vanaduses läinud, ma oleksin lihtsamini leppinud olukorraga, aga see kuidas ta läks meie juurest ära oli kohutav ning väga valus meile kolmele.
Me jääme alati igatsema Carlost, kindlasti hakkame igal tema sünnipäeval teda meelespidama ja süütama küünlaid..Õnneks on ta meil lähedal kus saame teda mälestamas käia.Ta on seal kus talle meeldis alati käia ja kuhu mattis kõik oma head saagid. Stefan on ka hakanud olukorraga natukene kohanema, kuigi kui mängima hakkame temaga, siis otsib ikka vennat, et temaga mängida.
Väga vähesed teavad, et Carlost ei ole enam...Lähedased teavad sellest ja meile sellest piisab..Ma ei oleks suutnud võõrastele sellest rääkida ilma nutmiseta ja veel vähem kuulata "Tunnen kaasa postitusi või sms lugeda"